Sakarja

Peatükk 11

Ava oma uksed, Liibanon, et tuli saaks põletada su seedrid!
2 Ulu, küpress, sest seeder on langenud, võimsad on laastatud! Ulguge, Baasani tammed, sest läbipääsmatu mets on langetatud.
3 Kuule! Karjaste hädakisa, sest nende kuulsus on hävitatud. Kuule! See on noorte lõvide möirgamine, sest Jordani padrik on laastatud.
4 Nõnda ütleb Issand, mu Jumal: 'Karjata tapalambaid,
5 keda nende ostjad tapavad, tundmata end süüdlastena, ja kelle müüjad ütlevad: 'Kiidetud olgu Issand, et ma olen saanud rikkaks!' - ja kellele nende karjased ei anna armu.
6 Sest mina ei anna enam armu maa elanikele, ütleb Issand. Vaata, ma lasen iga inimese sattuda tema karjase ja kuninga kätte ja need hävitavad maa, aga mina ei päästa kedagi nende käest.'
7 Nõnda ma siis karjatasin tapalambaid lambakaupmeestele ja võtsin enesele kaks keppi: ühte ma nimetasin Lahkuseks ja teist ma nimetasin Ühenduseks; ja ma karjatasin lambaid.
8 Aga ma kõrvaldasin ühe kuu jooksul kolm karjast; siis tüdis mu hing neist ja minagi olin neile vastumeelt.
9 Ja ma ütlesin: 'Mina ei taha teid karjatada! Kes sureb, see surgu, kes hukkub, see hukkugu, ja järelejääjad söögu üksteise liha!'
10 Ja ma võtsin oma kepi Lahkuse ning murdsin selle katki, tühistades oma lepingu, mille ma olin teinud kõigi rahvastega.
11 See tühistus selsamal päeval ja lambakaupmehed, kes panid mind tähele, mõistsid, et see oli Issanda sõna.
12 Siis ma ütlesin neile: 'Kui see teie silmis hea on, siis andke mu palk; aga kui mitte, siis laske olla!' - ja nad vaagisid mu palga: kolmkümmend hõbeseeklit.
13 Ja Issand ütles mulle: 'Viska see potissepale!' See suurepärane hind, millega nad mind olid hinnanud! Ja ma võtsin need kolmkümmend hõbeseeklit ja viskasin potissepale Issanda kojas.
14 Siis ma murdsin katki oma teise kepi, Ühenduse, et tühistada vendlust Juuda ja Iisraeli vahel.
15 Siis ütles Issand mulle: 'Võta enesele veel kord meeletu karjase varustus!
16 Sest vaata, ma lasen tõusta maale ühe karjase: ta ei tunne puudust hukkunust, ta ei otsi kadunut, ta ei ravi haavatut, ta ei hoolitse terve eest, aga ta sööb lihavate liha ja rebib ära nende sõrad.
17 Häda nurjatule karjasele, kes jätab lambad maha! Mõõk temale käsivarde ja paremasse silma! Ta käsivars kuivagu hoopis ja ta parem silm kustugu koguni!'