Miika

Peatükk 7

Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab.
2 Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga.
3 Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad.
4 Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.
5 Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!
6 Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.
7 Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.
8 Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.
9 Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.
10 Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: 'Kus on Issand, su Jumal?' Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.
11 Päev su müüride ülesehitamiseks. See päev on ammu määratud.
12 Sel päeval tullakse su juurde Assuri poolt ja Egiptuse linnadest ja Egiptuse poolt Frati jõeni, merest mereni ja mäest mäeni.
13 Aga maa tehakse lagedaks ta elanike pärast, nende tegude vilja pärast.
14 Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!
15 Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid.
16 Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks.
17 Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind.
18 Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu,
19 kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.
20 Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.'