Lamentatsioonid

Peatükk 5

Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!
2 Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.
3 Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.
4 Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.
5 Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.
6 Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.
7 Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.
8 Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.
9 Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.
10 Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.
11 Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.
12 Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.
13 Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.
14 Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.
15 On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.
16 Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!
17 Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,
18 Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.
19 Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve.
20 Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?
21 Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!
22 Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?