1 Kroonikat

Peatükk 17

Kui siis Taavet elas oma kojas, ütles Taavet prohvet Naatanile: 'Vaata, mina elan seedripuust kojas, aga Issanda seaduselaegas on telgiriiete all.'
2 Ja Naatan ütles Taavetile: 'Tee kõik, mis sul südame peal on, sest Issand on sinuga!'
3 Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna, kes ütles:
4 'Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Sina ära ehita mulle elamiseks koda.
5 Sest ma pole kojas elanud alates päevast, kui ma tõin Iisraeli ära, kuni tänapäevani, vaid olen rännanud telgist telki ja paigast teise.
6 Kus ma ka iganes kogu Iisraelis olen käinud, kas ma olen sõnagi lausunud ainsalegi Iisraeli kohtumõistjale, keda ma olin käskinud minu rahvast karjasena hoida, ja öelnud: Mispärast te ei ehita mulle seedripuust koda?
7 Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: Nõnda ütleb vägede Issand: Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede järelt, et sa oleksid mu rahvale, Iisraelile, vürstiks.
8 Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen kõik su vaenlased sinu eest hävitanud. Nüüd tahan ma sinu nime teha võrdseks suurimate nimedega maa peal.
9 Ja ma tahan oma rahvale, Iisraelile, paiga määrata ja teda nõnda istutada, et ta oma kohal võib elada ega tarvitse enam karta, ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem
10 ja sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale. Ja ma alandan kõik su vaenlased ja kuulutan sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo.
11 Ja kui su päevad täis saavad ja sa lähed oma vanemate juurde, siis ma lasen tõusta pärast sind sinu järglase, kes on üks su poegi, ja ma kinnitan tema kuningriigi.
12 Tema ehitab mulle koja ja mina kinnitan tema aujärje igaveseks ajaks.
13 Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks; oma heldust ma temast ei lahuta, nõnda nagu ma lahutasin tollest, kes oli enne sind.
14 Ja ma panen ta igaveseks oma kotta ja kuningriiki, ja tema aujärg on igavesti kindel.'
15 Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.
16 Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: 'Issand Jumal! Kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?
17 Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole tulevikust: sa oled vaadanud mind kui ülendatud inimeste rida, Issand Jumal!
18 Mida peaks Taavet sulle veelgi kõnelema aust, mida sa oled osutanud oma sulasele? Sina ju tunned oma sulast.
19 Issand! Oma sulase pärast ja Oma südame järgi oled sa kõiki neid suuri asju teinud ja kõik need suured asjad teatavaks teinud.
20 Issand! Kõige selle järgi, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud, ei ole ükski sinu sarnane ega ole muud Jumalat kui sina.
21 Ja kes on nagu sinu rahvas Iisrael, ainus rahvas maa peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas? Sa oled enesele teinud suure ja kardetava nime, ajades paganad ära oma rahva eest, kelle sa Egiptusest lunastasid.
22 Ja sa oled oma Iisraeli rahva määranud enesele rahvaks igaveseks ajaks. Jah, sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
23 Ja nüüd, Issand, olgu see sõna, mis sa oma sulase ja tema soo kohta oled rääkinud, igavesti kindel ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
24 Siis on su nimi igavesti kindel ja suur, ja öeldakse: Vägede Issand, Iisraeli Jumal, on Iisraelile Jumalaks, ja su sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
25 Sest sina, mu Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud, et sa annad temale järeltuleva soo. Seepärast julgeb su sulane sind paluda.
26 Ja nüüd, Issand! Sina oled Jumal ja sina oled oma sulasele lubanud seda head,
27 hakka siis nüüd oma sulase sugu õnnistama, et see igavesti sinu ette jääks! Sest mida sina, Issand, õnnistad, see jääb igavesti õnnistatuks!'